BETOON EESTIS

 

Eestis võiks betoonitootmise alguseks pidada 1860. aastate lõppu, kui Kunda mõisa omanik John Girard de Soucanton huvitus võimalusest valmistada kohapealsest merglist ja sinisavist tsementi.

1870. aastal toodeti juba esimesed tonnid tsementi. 1895. aastaks oli Kundas välja kujunenud kaasaegne tehas oma hüdroelektrijaama, tünnivabriku ja saeveskiga. Sajandivahetuseks oli tsemenditoodang tõusnud 51 000 tonnini, millest 2/3 läks ekspordiks. 700 elanikuga töölisasula Kunda sai 1920. a aleviks, 1938. linnaks. Enne sõda jõuti tehas üle viia põlevkivikütusele.

Peale sõjaseisakut otsustati Kundas rajada uus tsemenditehas, mille ehitus kuulutati 1960. a üleliiduliseks komsomoli löökehituseks. Samal aastal alustati vanas tehases põlevkivituhk- portlandtsemendi tootmist. Venemaalt värvatud ehitajate arvel tõusis linna elanike arv kuuekümnendatel aastatel maksimumini, kui äkki selgus, et linna sotsiaalse ja tehnilise infrastruktuuri mahajäämus on lootusetu.

Et õhu saastatus oli talumatuks muutunud, selgus veelgi hiljem. Veel 1990.a. lendus 82 600 tonni tolmu. Tehase rekonstrueerimine kaasaegse tehnoloogia alusel lõpetati aastaks 1997 ja sestpeale on linna saastatus tsemenditolmuga vähenenud 90%.

Eesti oma tsemenditurg on kitsuke, kuid kuna tehasest tuleva tsemendi kvaliteet vastab Euroopa turu nõuetele, läheb u 70% toodangust ekspordiks.

 

Umbes sadakond aastat on tegeldud Eestis ka raudbetooniga, algul koguni üpris silmapaistvate tulemustega.

Suurepärast (raud)betoonitundmist vajas Tallinna merekindluste kaasajastamine möödunud sajandivahetuse paiku. Paljud neist ehitistest on õhitud, kuid säilinud osised ja laialipaisatud tükid annavad ettekujutuse nende paremiku teostuse kvaliteedist.

Eesti ajalooliselt põnevaim betoonrajatis on Tallinnas Patarei vangla taga asuv vesilennukite angaar, sajand tagasi oli see suurim raudbetoonehitis Euroopas. Lennusadam kuulus riigile, 1940. aastal võttis selle üle Nõukogude sõjavägi, kes enne lahkumist 1990. a selle erafirmadele müüs. Hoonete saatuse üle vaieldakse senimaani.

1904.a valmis 308 m pikk ja 7 m lai Kassari sild, mis oli tol hetkel maailma pikim. Ehitis on alles, kuid praegune tee kulgeb selle kõrval.

1936-37 rajati huvitava lahendusega Kadrioru staadioni tribüün, arhitekt Elmar Lohk, insener A. Komendant.

Nõukogude perioodil suunati betooni arengut Moskvast, suunda iseloomustas hoogne teooria, kuid maha jääv praktika. Valdavaks sai monteeritav raudbetoonkonstruktsioon, monoliitse raudbetooni osa tsiviilehituses hakkas vähenema, vaid esinduslikumate hoonete puhul said arhitektid loa selle kasutamiseks. Ehitustempo oli aga siiski võimas – „mägesid“ ehitades kulutati aastas pool tonni tsementi inimese kohta. Peaaegu nagu Soomes.

„Mägede“ kõrval loodi siiski ka mitmeid eksperimentaalseid struktuure, Laululava kaar ja sellest inspireerituna mitmed hüperboolsed paraboolkoorikud nn hüparid (näiteks EKP KK  saali lagi, arhitektid Mart Port ja Uno Tölpus).

Oma aja saavutus on ka Moskva olümpiaks püstitatud 318 m kõrgune Tallinna teletorn.

 

Peale vabariigi taaskehtestamise järgset suunamuutust hakkas ehitustegevus peatselt hoogustuma. Kindlalt võib öelda, et populaarseim ehitusmaterjalidest – klaasi kõrval, all ja kohal – on 21. sajandi ehitusbuumis siiski betoon.